„Aga taotlege suuremaid armuande! Ja ma näitan teile veel ülevama tee. Kui ma räägiksin inimeste ja inglite keeli, aga mul ei oleks armastust, siis ma oleksin kumisev vasknõu või kõlisev kuljus. Ja kui mul oleks prohvetianne ja ma teaksin kõiki saladusi ja ma tunnetaksin kõike ja kui mul oleks kogu usk, nii et ma võiksin mägesid teisale tõsta, aga mul ei oleks armastust, siis poleks minust ühtigi. Ja kui ma kõik oma vara ära jagaksin ja kui ma oma ihu annaksin põletada, aga mul ei oleks armastust, siis ma ei saavutaks midagi. Armastus on pika meelega, armastus hellitab, ta ei ole kade, armastus ei kelgi ega hoople, ta ei käitu näotult, ta ei otsi omakasu, ta ei ärritu. Ta ei jäta meelde paha, tal ei ole rõõmu ülekohtust, aga ta rõõmustab tõe üle. Ta lepib kõigega, ta usub kõike, ta loodab kõike, ta talub kõike. Armastus ei hääbu kunagi. Olgu ennustused – need kõrvaldatakse, olgu keeled – need vaibuvad, olgu tunnetus – see lõpeb ära. Sest poolikult me tunnetame ja poolikult me ennustame, aga kui tuleb täielik, siis kõrvaldatakse poolik. Kui ma olin väeti laps, siis ma rääkisin nagu väeti laps, mõtlesin nagu väeti laps, arutlesin nagu väeti laps. Aga kui ma sain meheks, jätsin ma kõrvale väeti lapse kombed. Praegu me näeme aimamisi nagu peeglist, siis aga palgest palgesse. Praegu ma tunnetan poolikult, siis aga tunnetan täiesti, nagu minagi olen täiesti tunnetatud. Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus.“ (1Kr 12:31–13:13)
Apostel Paulus kirjutab enne jutluse aluseks olevat kirjakohta erinevatest vaimuandidest: „Nii antakse ühele Vaimu kaudu tarkusesõna, teisele aga tunnetusesõna sellesama Vaimu poolt; ühele usku sessamas Vaimus, teisele aga tervendamise armuande ikka samas Vaimus; ühele väge imetegudeks, teisele prohvetlikku kuulutamist, kolmandale võimet eristada vaime; ühele mitmesuguseid võõraid keeli, teisele aga keelte tõlgendamist.“ (1Kr 12:8–10) Ja nüüd kirjutab Paulus: „Aga taotlege suuremaid armuande! Ja ma näitan teile veel ülevama tee.“ (1Kr 12:31) Ja edasi kirjutab ta armastusest. Apostel ütleb, et kui vaimuandidega koos pole armastust, siis on need annid väärtusetud. See peaks meid tegema valvsaks. Tuleb välja, et Püha Vaimu ande on võimalik kasutada nii, et nendel puudub igasugune väärtus. See, mida me teeme, peab olema tehtud armastuses.
Kui me ka räägiksime inglite keeli ja teaksime kõiki saladusi ja kui meil oleks kogu usk. Ja kui me ka kogu oma vara ära jagaksime ja isegi oma ihu annaksime põletada ja seda kõike Jeesuse nimel, kuid kui meil kõige selle juures ei ole armastust, ei ole meis ühtigi ning me ei saavuta midagi. Nii mõnigi kord oleme valmis kuulutama, õige õpetuse eest seisma, püüame olla igati ustavad Jumalale, oleme tulihingelised teatud küsimustes, kuid kui seda kõike ei ümbritse armastus, siis on meie vaev tühine.
Kui näeme, et me ei oska õigesti armastada, siis tuleb seda õppida. Kui kristlane õpib Jumalat tundma, siis õpib ta ka armastama. Paulus kirjutab: „Kui ma olin väeti laps, siis ma rääkisin nagu väeti laps, mõtlesin nagu väeti laps, arutlesin nagu väeti laps. Aga kui ma sain meheks, jätsin ma kõrvale väeti lapse kombed.“ (1Kr 13:11) Väeti lapse all mõtleb Paulus ebaküpset kristlast, kes pole veel õppinud Jumala riigi olemust ja kombeid. Lapsepõlv on oluline osa elust, kuid ühel hetkel tuleb sellest välja kasvada. Me ei saa jääda lapskristlasteks igavesti.
Lapse vastand on täiskasvanu, kelle ellu ei kuulu enam ebaküpsus. Lapsekingadest tuleb välja kasvada. Lapsekingades armastus, see on ohvrimeelsuseta armastus, mis kusagil salajas mõtleb lõpuks ikkagi enese heaolule. On oluline ära tunda, kui väliselt ilusa armastuse puhul on tegelikult tegemist hoopis peene, armastuseks ümberriietatud egoismiga.
Nii võib lapsevanem öelda, et ta armastab oma lapsi ja seda öeldes tuletab neile meelde, et nad teda vaatama tuleksid, kuid sisimas võib siin peituda soov, et lapsed tema eest hoolitseksid. Keegi võib öelda, et ta armastab oma sõpra, kuid tegelikult saab ta ka ise sellelt sõbralt tuge ja head tuju. Me kipume armastama siis, kui meid armastatakse; kui sellest lisandub väärtust ka meie elule. Ka abielusuhetes võib armastus kustuda, kui ühel hetkel selgub, et abikaasa ei vasta ootustele.
Meenub lugu ühest noorpaarist, kes tuli kirikuõpetaja jutule, et õpetaja neid laulataks. Tol korral vaimulik tundis oma südames, et noortel tuleb veel oodata, jõuda oma armastuses selgusele. Seetõttu kirikuõpetaja esitas noormehele küsimuse: „Kui te lähete sinu armsamaga mootorrattaga sõitma ja teete kohutava avarii ning selle avarii tulemusena jääb sinu kallim eluks ajaks halvatuks, invaliidiks ja see kõik juhtub enne pulmi. Kas sa siiski abielluksid temaga?“ Noormehe reaktsioon oli ebalev.
Võib-olla ei peaks küsimused olema alati nii dramaatilised. Siiski me kõik peaksime oma armastust proovile panema küsimusega: „Kas meie armastus jääb alles ka siis, kui meie peame tooma ohvri? Kui meil endil on raske?“ Lapsekingades on veel armastus, mis ei ohverda. Armastus on alati ohverdav. Ohvrimeelsus teise inimese pärast on märgiks tõelisest armastusest. Kui inimene ei ohverda, ei anna teise inimese pärast, siis see ei ole armastus. Jumal ootab meilt, et me, olles läbinud kristlase lapsepõlve, jätaksime kõrvale väeti lapse kombed. Osa vaimulikult täiskasvanu olemisest on suutlikkus ohvrimeelselt armastada.
Selline armastus liidab meid kokku, see toob meid üksteisele lähemale. Isekus lammutab, armastus aga ehitab. Paulus kirjeldab meile seda ülesehitavat armastust: „Armastus on pika meelega, armastus hellitab, ta ei ole kade, armastus ei kelgi ega hoople, ta ei käitu näotult, ta ei otsi omakasu, ta ei ärritu. Ta ei jäta meelde paha, tal ei ole rõõmu ülekohtust, aga ta rõõmustab tõe üle. Ta lepib kõigega, ta usub kõike, ta loodab kõike, ta talub kõike.“ (1Kr 13:4–7) See on armastus, mis on Jumala olemuseks. Selline armastus liidab meid kokku. Ja nii armastades suudame ka keerulist inimest näha Jumala kordumatu loominguna.
Teine inimene, ükskõik missugune ta on, on Jumala loodud. Ja see inimene on loodud minust teistsuguseks põhjusega ning saab just oma eripära tõttu täita siin maailmas sellist ülesannet, mida mina ise iial teha ei saaks. Peale selle on Jumala jaoks olnud oluline, et minu ja selle inimese teed ristuksid. Jumal näitab meile läbi meile ebamugavate inimeste, et me tegelikult ise ei suuda mingist piirist alates inimest võtta vastu tõelise armastusega. Armastus aga ei ütle iialgi, nüüd mulle aitab. Paulus ütleb: „Armastus ei hääbu kunagi.“ (1Kr 13:8a)
Siis tunnen ma ära, et ma omast jõust ei ole võimeline nägema igas inimeses ristilöödud Kristust. Kas ma suudan näha inimestes seda Kristust, kes on pekstud, alandatud, nõrkemas ristil? Aga kui paljude inimeste hingi on kogu maailma kurjus alandanud ja peksnud? Nad ise ei pruugi seda näha. Nii kaval on olnud kurja töö. Kas me nendes inimestes näeme ristilöödud Kristust? Kas me suudame inimestele vaadata Jumala armastavate silmade kaudu? On inimesi, kes on meile kallid. Aga meie elus on ka inimesi, keda me kuidagimoodi seedime, kellest me tegelikult lugu ei pea. Need inimesed on meile justkui võõrad ning meil ei ole mingisugust lähedust nende võõraste inimestega.
Siiski just nendele inimestele peaksime pöörama kõrgendatud tähelepanu. Jeesus ütleb: „Armastage oma vaenlasi ning tehke head /…/ ja teie palk on suur ja te olete Kõigekõrgema lapsed.“ (Lk 6:35) Me peame eneselt küsima, kas me oleme Kristusega või ilma Temata. Sest meie jaoks vastumeelset inimest on Kristus armastanud juba enne, kui see inimene sündis. Jumal otsustas tema luua siia maailma. Jeesus ise on armastanud seda inimest, minnes surmani, pealegi ristisurmani. Meie aga ei taha tihtipeale meie jaoks ebamugavate inimestega tegemist teha. Miks on see inimene mulle võõras, miks ma ei suuda temast aru saada, teda mõista? Kui seda inimest ei oleks, kas ma üldse leinaksin teda? Kas see on siis kristlik armastus?
Igaühe kohta, keda me elus kohtame, peame saama ütelda, et ma näen temas Kristust. Vahel me tõesti õpime selliseid inimesi armastama, kui möödub teatud aeg. Aga võib ka juhtuda, et me õpime armastama alles siis, kui on võib-olla juba hilja. Me ei tohi armastada ainult neid, kes meile ette ei jää, kes meid ei sega elada. Jeesus suri nii meie kui nende pärast. Kas oleme mõistnud Jeesuse sõnu: „Armastage üksteist, nagu mina olen armastanud teid!“ (Jh 15:12)
Jeesus on meid nii palju armastanud mitte sellepärast, et me oleme targad, et me teeme midagi hästi, et me oleme nii tublid ja heatahtlikud. Jeesus on armastanud, sest inimene vajab seda armastust. Jumala armastuse tõttu saab inimeses uuesti tulla esile see algselt kavandatud jumalanäolisus. Iga inimene vajab armastust, et järele mõelda, tunnetada ära oma olukord, et meelt parandada ja saada uueks looduks, et temasse tuleks elu. Meie ülesanne on armastada. Vaadakem inimeste peale, keda kohtame oma elus, kes on osa meie elust. Kas ma oskan teda armastada pika meelega, hellalt, ilma kadeduse ja hooplemiseta? Kas ma oskan teda armastada ilma, et otsiksin omakasu, ilma ärrituseta? Leppides kõigega, uskudes, lootes ja taludes kõike? Kas oskan armastada sellise armastusega, millega Kristus on mind armastanud?
Vaatamata meie olukorrale julgustab meid Pühakiri, sest praegusel ajal ongi asjad veel poolikud. Paulus kirjutab: „Ma tean ju, et minus – see tähendab minu loomuses – ei ole head. Tahet mul on, aga head teha ma ei suuda.“ (Rm 7:18) Jah, praegu on kõik veel poolik. Paulus kirjutab samuti: „Praegu me näeme aimamisi nagu peeglist, siis aga palgest palgesse. Praegu ma tunnetan poolikult, siis aga tunnetan täiesti, nagu minagi olen täiesti tunnetatud.“ (1Kr 13:12) Jumal teeb meis jätkuvalt oma tööd, Püha Vaim pühitseb meid jätkuvalt. Alles taevas me näeme kõike nii, nagu see tegelikult on. Taevas õpime ka ennast lõpuks täielikult tundma, uuel viisil.
Aga juba praegu õpetab meile Jumala Sõna, et ajalikele asjadele on vastukaaluks usk, lootus ja armastus. Meie usk on usk Jeesusesse Kristusesse. Meie loodame sellele, mida Jeesus Kristus tegi oma ristisurma ja ülestõusmise läbi. Meie armastus saab alguse sellest, et Jumal on meid enne armastanud hoomamatu, piiritu armastusega. Armastagem siis ka meie „Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega“ (Mt 22:37) ning „armastagem oma ligimest nagu iseennast. Neis kahes käsus on ju koos kogu Seadus ja Prohvetid.“ (Mt 22:39–40) „Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus.“ (1Kr 13:13) Aamen.
Jutlus ilmus veebiajakirjas Kirik ja Teoloogia
Viide: http://kjt.ee/2019/03/oppida-armastama-1kr-1231-1313/
