Jumalateenistust nimetatakse tihti ka liturgiaks. See tuleneb kreekakeelsest sõnast leitourgia, mis tähendab üheskoos teenimist, toimingut, mille teostamiseks muutus grupp inimesi “üheks ihuks”, mida nad polnuks pelgalt indiviidide summana. See tähendas ka inimese või grupi tegutsemist omal kulul ühiskonna üldiseks heaks. Nõnda oli Iisraeli liturgiaks maailma ettevalmistamine Messia tulekuks; ja selles sai neist Jumala Iisrael, Tema eesmärkideks valitud rahvas.
Kõik inimesed on kutsutud teenima Jumalat. See toimub ennekõike armastuse ja heategemise kaudu oma kaasinimesi teenides ja armastades. Kiriklikul jumalateenistusel aga teenitakse Jumalat ka sisemise, ülespoole suunatud armastusega ja tänuliku meelega selle eest, mida Jumal on inimeste heaks teinud.
Armulauaga jumalateenistust nimetatakse ka euharistiaks ehk tänuohvriks, või ka missaks. See sõna on kasutusel nii katoliiklastel, luterlastel kui ka anglikaanidel ning tuleneb kunagi üldlevinud jumalateenistuse korra ladinakeelsetest lõpusõnadest: “Ite, missa est!” (sõnasõnalt: minge, on läkitatud!). See nimi on väga sümboolne. Jumal kogub missal oma rahva, vabastab patuorjusest ja saadab hinge valguskiire, toidab oma sõna ja sakramendiga ning saadab siis uuesti maailma keskele tagasi täitma oma teenimisülesannet ligimesi armastuses teenida ja olla Kristuse saadikud nende heaks.
Mehed võtavad kirikus alati mütsi peast. Naised pääsevad luterlikku kirikusse ka pükstes ja ilma peakatteta. Kirikusse tullakse ikka väärikais riideis, rannarõivais ei ole sünnis tulla.
Kirikusse astudes seisatatakse või põlvitatakse palveks. Ennast võib õnnistada ka ristimärgi tegemisega. Mobiiltelefon lülitatakse kirikus välja.
Kui on vaja vaimulikuga rääkida, esitada eestpalvesoovi või mälestamisi, saab seda teha enne jumalateenistuse algust – soovitavalt võimalikult aegsasti – käärkambris. Sageli on kirikus tegevad ka abilised, kes tervitavad saabujaid ning jagavad lauluraamatuid – ka nende poole võib oma küsimustega julgesti pöörduda.
Jumalateenistusele tullakse õigeks ajaks ja ollakse kuni lõpuni. Hilineja püüab leida endale koha teisi segamata.
Jumalateenistuse ajal kirikus niisama ei jalutata. Kirikuga tutvuda saab muul ajal.
Erandiks on lapsed, kes võivad ühe koha peal istudes väsida ja tahavad kirikus ringi liikuda. Tasakesi kirikus ringi tatsav ja kirikulisi uudistav laps häirib jumalateenistust vähem kui vanemate pragamine lapse nihelemise pärast. Laps õpib kirikus käitumist ainult nii, kui vanemad ja vanavanemad teda jumalateenistusele kaasa võtavad ja mõistvalt last suunavad, seepärast on väga oluline lapsi jumalateenistustele kaasa võtta. Mõnes kirikus on laste jaoks sisustatud ka eraldi nurgad või lausa omad ruumid, kus nad saavad jumalateenistust jälgida joonistades või mängides.
Jumalateenistusel on oma kindel kord ja rütm, et kogudus suudaks elada, mõtelda, palvetada ja laulda kaasa. Jumalateenistuse käiku on hõlbus jälgida ja õppida lauluraamatu abil, kus kõik põhiline on olemas. Paljudes kogudustes on jumalateenistuse kord ära toodud ka eraldi vihikukestes.
Kui õpetaja kutsub altari juurde armulauale, tuleb silmas pidada, et armulauda võivad kirikukorrakohaselt vastu võtta ristitud ja leeritatud kristlased (ristitud laps võib saada armulauda, kui talle on selle olemust selgitatud ning temaga kaasas olev vanem või hooldaja seda vaimulikule kinnitab). Siiski ei pea ka teised armulaua ajaks jääma pinki või vanemad lapse pärast armulauale minemata – altarivõre ees põlvitades ning asetades parema käe oma südame kohale antakse märku, et soovitakse vaimulikult õnnistamist.
Luterliku kiriku liige võib minna igal pool luterliku kiriku jumalateenistusel armulauale.
Millal seista või istuda? Me ei tõuse sellepärast, et kirikuõpetaja räägib, vaid austame Jumalat, kelle sõna me kuuleme ja kelle poole palvetame. Üldiselt on tavaks, et palvete, kiituslaulu, piiblilugemiste, usutunnistuse, armulaualiturgia ja õnnistamise ajal seistakse.
Plaksutamine?! Kirikukontsertki on jumalateenistus ja plaksutada on kohane kavaterviku lõpus. Aga vaikust pole kirikus vaja ka karta! Pärast palvet, nõndasamuti pärast kirikuhümni ja palvelaule (nt “Hoia, Jumal, Eestit…”) ei plaksutata.
Kirik elab inimeste annetustest. Kiriku ukse juures on tavaliselt selleks otstarbeks pandud korjanduskarp või toimub annetuste kogumine jumalateenistuse käigus. Kellel ei ole raha, ei ole kohustatud annetama, kuid rõõmsa ja tänuliku südamega toodud and on õnnistuseks nii kogudusele, kui ka andjale endale.
Kirikust minnakse välja alles lõpulaulu või oreli lõpumängu järel, nii nagu koguduses tavaks on kujunenud. Kui möödapääsmatul põhjusel on vaja lahkuda enne jumalateenistuse lõppu, võib seda teha mõne koguduselaulu ajal. Palve või õnnistamise ajal ei sobi kirikust väljuda.
Ka siis, kui kirikus ei ole parajasti jumalateenistust, ei tohi kõrvalised isikud minna altarisse, kantslisse või orelipuldi taha. Jumalateenistuse ajal ei tohi ilma kirikuõpetaja või kirikuteenija käest luba küsimata pildistada või filmida. See võib hakata häirima jumalateenistuse pühalikkust ja ümberolevaid kirikulisi. Oluline on ka seda arvestada, et palvetamise ja armulaua vastuvõtmise ajal ei sobi kedagi pildistada ega filmida. Need on inimese sügavalt isiklikud asjad ja neisse pole sünnis kaameraga sekkuda.
